Meie kalli poja sünnilugu!

Meie kalli poja sünnilugu!

Olin raseduse ma arvan, et kuskil 37.nädalal juba valmis, et nüüd võib iga hetk ju sünnitus alata. Haiglakott juba ammu pakitud ja pikemalt sõidule minnes oli see meil ka juba kaasas. Isegi kuu aega enne tähtaega.

Tähtaeg meie beebi sünniks oli pandud 22.august.

Hakkaski aeg vaikselt sinna tähtaja poole tiksuma, olime Timoga kodus iga õhtu väga valvel, et äkki see öö on minek. Iga öise wc-s käimise peale arvasin, et oii nüüd veed tulevad, noh nagu ikka filmis kombeks ja hakkab kodus action pihta. Panime ammu paika juba plaani kes viib koera hoidu jne.

Viimastel ämmaemanda visiitidel, kui ämmaemand lapse pead katsus ja tõdes, et pea on juba täiesti ära fikseerunud tõusis mu sisemine arvamine, et nüüd kohe-kohe hakkab asi pihta… Ämmakas aga pani igaks juhuks uue aja enda juurde tagasi nädala pärast ja oh imet, olin mina seal ukse taga kohal nagu viis kopikat. Viimasel ämmaemanda visiidil, 26.august, kirjutas ämmaemand ka juba valmis saaterkirja haiglasse esilekutsumiseks, et kui nüüd nädala lõpuks ise beebi tulema ei hakka peab haiglasse minema. Ääri-veeri küsisin siis, mis ma sinna pean kaasa võtma jne, ise lootuses, et ma ikka esilekutsumisele ei lähe. Et noh beebi ju kohe täna sünnib.

Tegin ma selleks kõike imetrikke, käisin saunas nädalas juba 1-3 korda, jõin isegi enne tähtaega pokaali shampust, tegin trenni, kükke jne, käisime koeraga iga päev jalutamas… Ostsin ka vaarikalehe teed, et ehk see aitab… mina enam igatahes neid trikke ega nippe ei usu, ega julge ka kellelegi soovitada J sest no minu puhul need ei toiminud, äkki kellegi teise peal toimivad.

Päevad möödusid ja kätte hakkas vaikselt jõudma nädala lõpp, et mul tiksus siis kohe kohe täis 41.nädal. Ämmaemand eelnevalt ütles, et tema juures käin kuni 41.nädalani, edasi tegelevad minuga siis arstid.

Pühapäeval 29.august käisime veel metsas seenel ja tegime sellise mõnusa rahuliku perepäeva. Lootuses, et pikk öö veel ees, lähme ise ikka enne esilekutsumist haiglasse. Tagant järgi tundub seda lootmist nagu naljakas kirjutada. Aga tõepoolest me lootsime, et see võib iga hetk ju juhtuda.

Jõudiski kätte esmaspäev, 30.august mil ma siis haiglasse sisse tulin.

Ja täna, laupäeval 4.septembril olen ma ikka veel siin. Hetkel veel ilma beebita. Kell on 10.32 hommikul.

Mis minuga siis siin on tehtud?

Esmaspäeval tulin üles kohe sünnitusosakonda, juhatati mind palatisse ja sain oma voodikoha. Siin oli ees juba minuvanune rase naine. Tehti mulle ultraheli, mille käigus arst ütles, et lapse kaal on umbkaudu 4.3 kg. Hea, et mul mask ees oli, sest mul vajus reaalselt suu vist pärani lahti. Beebi jala ning pea ümbermõõt küll ei näidanud suurt last, aga millegi pärast mingi arvutuse tõttu beebi kaalu ta selliseks mõõtis. Ütles, et sealt võib muidu +- 600 g, ilmselt ikka – 600 g. Mäletan, et ühel viimastest ämmaemanda visiitidest veel küsisin ämmakalt, kas beebi liiga suureks juba ei või minna. Selle peale tema vastas, et varasemad ultrahelid ei näita küll, et loode oleks liiga suur. Seega ei osanud ma seda 4.3 kg kohe üldse arvata. Mis beebi kaaluks tegelikult on seda saame alles teada. Täna unes nägin, et beebi kaalus 3.7 kg J

Ja peale ultraheli siis ma siin haiglas tiksusin. Arst ütles, et ootame-vaatame, äkki üks hetk hakkab sünnitus ise pihta. Enne kolmapäeva nemad sekkuma ei hakka.

Selle peale mul kohe esimesed pisarad lahti. Helistasin mehele ja nutsin, et miks ma siis kodus juba olla ei või ja pean siis lihtsalt niiiiiiisama passima. Olin küll arstide silme all ja päevas 3 korda kontrolliti beebi südamelööke, need olid kenasti korras, aga ülejäänud aja ma lihtsalt olin niiiiisama. Mulle ei mahtunud see pähe. Miks? Miks ma siis kolmapäeval ei võiks siia haiglasse tulla. Jah, sisse-välja käimine on hetkel vist koroona tõttu ka raskendatud, aga ikkkkagi…

Passisin siis kaks päeva… õnneks palatikaaslane oli ka rase ja tuli veel kaks rasedat juurde seega jututeemasid jagus. Mul oli ka läpakas kaasas ning aeg väga aeglaselt ei läinud isegi.

Jõudiski kätte siis kolmapäev, kui arst siis otsustas, et on aeg nüüd geeli panna. Oh issand! Meile palatikaaslasega pandi samal ajal geeli. Peale selle panemist PEAB TUND AEGA PIKALI OLEMA samal ajal käivad valud!!! See oli kõige hullem tund mu elus vist. Koos palatikaaslasega väänlesime ja ohkisime. Panin õnneks airpodsid kõrva ja rahustava muusika käima, mis vähekenegi aitas. Sain tunda, mida need sünnitusvalud tähendavad. Peale tund aega voodis olemist pidime kohe minema tuksuma, mingi pool tundi vähemalt veel pikali ja peale seda sai lõpuks liikuda. Olin kuulnud, et soe vesi leevendab ja leidsin minagi selle võlu. Käisin too päev vist 6 korda sooja vee all. Seal oli lihtsalt niiiiii hea! Mõtlesin, kas oleks imelik seal terve päev olla… Geel pidi toimima u 6 tundi, selle aja vältel käisid koguaeg valud ning peale seda olukord rahunes. Täitsa ära valud ei kadunud, aga läks veidi kergemaks. Küll aga ka öösel olid kerged valud aga need kannatasin ära, kuigi käisin ka veel sooja veel all leevendust otsimas.

Uus päev – neljapäev – arst vaatas mis seis on, emakakael pm samas seisus ja tuli otsus uuesti geeli panna. Oiii pekki! Ja läks korduse peale täpselt sama eelmise päevaga. Palatikaaslane sai mul aga peale 1 doosi geeli ballooni, mis avaldab mehaanilist survet emakakaelale ja avab siis seda. Seega oskasin neljapäeva õhtul arstilt ka endale järgmiseks päevaks ballooni välja meelitada. Ta oli õnneks nõus. Möödus siis see neljapäev siin taas valutades.

Lisaks vajab kindlasti ka mainimist mu vaimne pool, mille tagajärjelt ma ikka siin töinasin ka. Lihtsalt kohati tuli niii looooootusetu tunne peale, et kuidas nii kaua võib???
Kui täna ämmaemandaga vesteldes sain taas kinnitust, et kuna kehad on niivõrd erinevad, siis lihtsalt on ka meetodid erinevad. Mõnel mõjub geel kohe, mõnel mitte jne. Minul oli emakakael niiiii toores ja kõik nii kinni, et lihtsalt pidi rahulikult hakkama seda stimuleerima.

Reede – ootasin, veidi ja kartsin arsti juurde minemist ja selle ballooni paigaldamist. Aga kuna siiski hetkel olid kõik panused selle peal, siis pidin ikka minema..

Läksime kuskile ruumi, mul seoti jalad kinni ja hakati seda siis paigaldama. Ma täpsemalt ei kirjelda, milline see balloon on ja kuidas seda paigaldatakse, kes tahab siis Google. Igatahes pusivad seal ja arst ütles, et taha see sisse minna. Et ei saagi vist panna, et ärme siis pane, paneme geeli. Ma siis suht karjusin või no ütlesin ikka kõva häälega, EIIII, ma ei ole nõus seda geeli enam panema. Arst siis, et ahah no proovime veel. Ja õnneks siis said selle ikka mulle paika. Ballooniga saab kohe ka liikuda ja käia dušši all ja olla natuke normaalsemalt kui selle geeliga. Balloon pandud, hakkasid ka kerged valud, aga hoopis teistsugused kui geeliga. Geeliga oli mul terve päev kõht nagu toonuses, beebi liigutusi ei tajunud ja kogu selg oli pinges. Ballooniga aga käisid vahepeal hullud mensesevalud, siis läksid ära, siis lõi mega nagu MEGA valu selga ja läks ära. See tunne peale valu korraks oli lihtsalt nii huuh leevendav ja kergendav. Balloon pandi mulle siis reedel kell 3 päeval. Öösel magades käisid ka ikka valud, mis iseenesest on hea märk, et äkki ikka siis miskit toimub.

Täna on laupäev (4.sept). Käisin hommikul tuksumas, balloon sees ja hetkel olen arsti ootuses, et mis seis on. Loodan lihtsalt täiega, palun jumalat, et oleks seis edasi liikunud… Kirjutan hetkel seda lugu, samal ajal ise valutades. Tuleb jõhker valu selga, siis automaatselt hingamine aeglustub, üritan mega rahulikult nina kaudu sisse ja suu kaudu välja hingata. Ja valu läheb üle… aga eks ta jälle ükshetk tuleb tagasi…

… Kirja pandud peale sünnitamist.
Reedel kell 16 läbi läksin arsti juurde, et üle vaadata, mis see balloon siis teinud oma. Seal samas pukis olles selgus, et avatust oli 4 cm ja arst tegi KOHE veed lahti. Sealt läksin otse sünnitustuppa. Küsisin kohe, kas tohin ka abikaasa kohale kutsuda. Timo oli seda kõnet ilmselt ikka VÄGA VÄGA VÄGA oodanud. Helistasin ja ütlesin, et hakka tulema. Kell 17.00 oli Timo kohal. Kuna lootekotti katki tehes selgus, et looteveed olid ka rohelised siis pandi mulle KTG andurid külge, mis tähendas, et esimesed valud pidin voodis valutama. Ja oii kuidas ma seda ei kannatanud. Koguaeg küsisin, millal tohin juba püsti tõusta ja dušši alla minna. Kellaaegadest ma midagi õieti ei mäleta, aga üks hetk lubas ämmaemand mind õnneks dušši alla. Seal pidi ka ainult ühe küljega olema, et anduritele vett peale ei läheks, muidu need ei näidanud pulssi. Olin sooja vee all ehk kuskil tunnike ning siis läksime tuppa tagasi, vaatasime avatust ja see oli juba 8 cm. Valutasin siis veel toas edasi. Mulle valude leevendamiseks sobis selline põlvist alla kükki minek. Sinna juurde muidu väga valjuhäälne hingamine. Ämmaemand koguaeg kiitis, et hingasin väga hästi ja et olin palju jalgadel ja olin aktiivne. Oli vahepeal jälle aeg avatust kontrollida ning õnneks oli selleks hetkeks täisavatus, mistõttu ämmakas arvas, et võib pressima hakata. Ma kohati ei tajunud ära, millal täpselt pressima pean. Ühesõnaga juba päris mitu pressi tehtud, aga edasiliikumist ei toimunud. Siis tuli ka arst juurde, uuesti pressisin aga sama seis. Ajaliselt läks pressidele aega ma arvan, et kuskil 20-30 min. Arst oli juures, märkasid nad, et beebi südametöö hakkab veidi aeglustuma ning selle peale kohe arst tegi ka otsuse, et siis on keiser. Ruttu paberile allkiri alla ja opisaali ma läksin. Seal tehti mulle spinaalanesteesia, pandi vajalikud torud külge ja operatsioon võis alata. Kell 20.56 sündis meie kallis poja. Kuulsin tema nutmist ja hakkasin ka ise kohe nutma. Sain talle põsele musi teha ja siis ta juba viidi mehe juurde. Oleme ÜLIMALT õnnelikud!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s